Oleg Pissarenko sära Jazzkaare kohal

Mart Niineste, Eesti Päevaleht, 26.04.2012

Uut albumit esitlenud kodumaise kitarristi kontsert kulmineerus tormilise aplausiga.
Teisipäeval Kumu auditooriumis oma kuuendat albumit „Kes sa oled” esitlenud kitarrist Oleg Pissarenko ise, trummar Ahto Abner, bassist Mihkel Mängand ja klahvpillimängija Raun Juurikas on selgesti äratuntavalt päris bänd. „Ma pole valitseja-staar. Ma ei positsioneeri end nii. Ma proovin teha muusikat selliselt, et igaüks vastab küsimusele, kes ta on, ja toob mu lugudesse oma,” ütleb Pissarenko.

Laval domineeris neist neljast siiski Pissarenko. Vahetu, siiras, tagasihoidlik, sügavmõtteline ja veidi ka vaoshoitult irooniline mees kehtestas end juba esinemise avasõnade ja esimese looga. „Minule on väga oluline vahetu kontakt publikuga – inimestega, kelle jaoks ma muusikat teen,” on Pissarenko ise öelnud.

Avapala oli pärit tema eelmiselt albumilt „Prii lapse ilm”, seejärel jätkati uue albumi tutvustamisega: „Uus plaat on eelmise muusikaline ja kontseptuaalne jätk. Eelmine plaat püstitas maailma kuvandi – mis on maailm, kus inimene võiks elada vabana kui laps. See on väga keeruline, aga siiski mitte päris võimatu. Oleneb, kes sa oled. Sellepärast see uus plaat jätkab seda teemat. Kes sa oled, on küsimus.”

Kõlas instrumentaalmuusika, kus igal lool oli omakorda oma lugu rääkida, sõnum edasi anda. Oli tunda, et laval on üks suur isiksus ja neli talenti. „Mulle meeldib väljend džässminimalism, kuna džäss ja minimalism on vastandid,” on Pissarenko öelnud ja täpsustanud: „Džässis on tähtsad improvisatsioon, virtuoossus, vaimukus, minimalismis aga keskendutakse vaid hädavajalikule. Meie ansambel pärineb džässitraditsioonist, mängime aga positiivset minimalismi.”

PUHAS AUTORIMUUSIKA

Tema isiksuse filtrist läbi lastuna ei kõlanud lavalt ükski konkreetne žanr, vaid puhas autorimuusika – hüpnagoogiline* minimalism/post-rokk-džäss. „Kui rääkida muusiku heliloojakäekirja kujunemisest, peab alustama ilmselt juurtest. Minu puhul on need vene rokis nagu Kino, Alisa ja DDT, ning lisaks lääne muusikast The Doors, alles hiljem, kui tulin Narva–Tallinna bussiga Otsa kooli, sattusin vaimustusse džässist. Tol ajal olid eeskujudeks John Scofield, Pat Metheny ja tegelikult veel väga paljud,” on Pissarenko öelnud.

Kumu auditooriumis valitses meditatiivne meeleolu, allakirjutanu jalad kerisid end iseenesest toolile lootoseasendisse, hingamine muutus rahulikuks ja käed kiskusid end ise plaksutama. Ütlen ausalt, et sellist energiavahetust bändi ja publiku vahel kogeb harva.
Kui Pissarenko lõpetas, ei tahtnud maruline ja kohe ühtses rütmis plaksuv aplaus lõppeda ning bändil tuli esitada lisalugu. Võinuks esitada veel teise ja kolmandagi ning lasta end veel mõne korra tagasi plaksutada. „Inimesed tulid ja olid väga liigutatud ja puudutatud. Inimesed tänavad, see mõjus väga positiivselt, meeliülendavalt,” on Pissarenko ka ise kontserdist liigutatud.

*Une ja ärkveloleku vaheline seisund

Täispikkuses artikli leiate siit: www.epl.ee/news/kultuur/oleg-pissarenko-sara-jazzkaare-kohal

Pin It on Pinterest

TELLI OP MUSIC UUDISED OTSE E-POSTKASTI!

 

Liitu OP Music infolistiga, et saada värskeid uudiseid tulevaste kontsertide kohta. Samuti oled nii alati kursis eksklusiivsete sõbrapakkumiste ja eriteadaannetega.

Infokiri ilmub uudiste ja pakkumistega samas rütmis, kuid mitte tihedamini kui kaks korda kuus.

Aitäh! Olete edukalt tellinud OP Muusika uudised!