Mart Niineste / 9. märts 2016 / Eesti Ekspress

Nii hipsterifestivalidel kui džässiklubides mängiv kitarrist räägib Mart Niinestele müstilistest hetkedest, mis teda oma helikeeleni juhatasid.

Foto: Anni Õnneleid

Foto: Anni Õnneleid

Elas kord Narvas üks kutt, kelle teismelisetoa seinad olid täis Kino ja The Doorsi plakateid. Pööra pea kuhu tahad, ikka vaatab sulle silma kas Viktor Tsoi või Jim Morrison. Ka oli ta endale kaaperdanud isa kuuekeelse Piiteris valmistatud akustilise kitarri. Sest papsi näidatud Bulat Okudžava ja Vladimir Võssotski lood ahvatlesid teda edasi plõnnima ja koolikaaslastega bändi tegema. Seda kohe nii tõsiselt, et kui tuli aeg ülikooli astuda, sõitis ta vastupidi sugulaste tervemõistuslikele soovitustele, seesama kitarr kaasas, Tallinna ning astus Otsa-kooli.

Kakskümmend aastat hiljem istub mu vastas pika punase juuksepahmaka ja habemega mees, kultusmuusik Oleg Pissarenko (37). Mul on selgelt meeles, kuidas tema album „Prii lapse ilm“ mind omal ajal heas mõttes oimetukslööva obadusega puudutas. Ning kuidas ma justkui transis järgmise plaadi „Kes sa oled?“ esitluselt Kumust linna jalutasin – pilt tuli ette alles Vabaduse väljakul. Pissarenko loomingus ning olekus on peidus see raskestiseletatav miski, mida ma muusikas ja muusikus kõige enam väärtustan.

„Sõna jazz oleks selle kohta vale kasutada. Seal pole improvisatsiooni ega soolosid, isegi saksofoni pole,“ analüüsib meister ise oma heliloomingut. Uurin, et kuna mängitakse ju peamiselt džässiklubides ning bändiski tuntud jatsumehed koos, siis mingi seos džässiga peab sel ikkagi olema. „Võib-olla see, et oleme kõik sellest traditsioonist pärit, lõpetanud Otsa-kooli. Ja algul mängisime džäslikumat muusikat. Ning teised on praegugi väga nõutud jazz’i-pillimehed, ehk nad toovad seda mõtlemist proovi kaasa, ideed tulevad neist kogemustest. Aga mida me teeme, seda ma ei oskagi sulle öelda. On küll kirjutatud, et post-rock ja minimalism, aga minu jaoks ei tähenda need sõnad midagi. On kontsert, toimub energia­vahetus esineja ja saali vahel, see loeb.“

Panna õhtupimeduseks ülesköetud publik vaikselt kolme akordi kuulama ning lisalugugi nõudma, nagu juhtus tunamullu Intsikurmu muusikafestivalil, selleks peab ikka üks eriline kuju olema. Mõtlen, et 18.–19. sajandi Venemaal oleks Pissarenko külapreester, kellest peaks lugu kogu kubermang. Või mõnes kloostris munk, kelle teoloogia-alased tööd pakuksid nüüd usuteadlastele võimalust doktorikraadiks. Võimalik, et teatav helge sakraalsus tema helikeeles ning esinemismaneeris on idakristluse poolt sajanditega vormitud slaavi hinge avaldumine.

„See oli väga müstiline, kuidas ma selle helikeeleni jõudsin,“ räägib ta ise. „Ühtepidi loomulik areng. Aga oli ka paar episoodi. Kõigepealt suri üks mu lähedane inimene, üks kunstnik. Olime maal, kui see uudis tuli. Seal oli ka kitarr ja ma hakkasin seda mängima ning avastasin, et ohoo – ma pole sellist asja varem mänginud, seal polnud ühtegi džässiakordi. Tekkis mingi müstiline tunne, et see on see ja ma tahan seda teha. Oligi nii, et lähedane suri ja samal ööl sündis minus see muusikasuund. Väga sümboolne minu jaoks.

RAHU JA ARMASTUSE MUUSIK: Narvas Ukraina juurtega peres sündinud Oleg Pissarenko elab ja loob muusikat Tartus, mille muusikaelu on ta viimase kümne aasta jooksul väga tugevalt kujundanud. Foto: Anni Õnneleid

RAHU JA ARMASTUSE MUUSIK: Narvas Ukraina juurtega peres sündinud Oleg Pissarenko elab ja loob muusikat Tartus, mille muusikaelu on ta viimase kümne aasta jooksul väga tugevalt kujundanud.
Foto: Anni Õnneleid

Teine episood oli, kui kuulasin Tartus kodus üksi Arvo Pärdi „Für Alinat“ ja järsku tekkis sama emotsionaalne laeng nagu noorel, kui ta armub. Kuulasin seda mitu päeva jutti seepeale. Kolmas episood oli, kui hakkasin lugema raamatut, kus räägiti enda sisemise lapsega kontaktis olemisest. Ning ma sain aru, et ei mäleta oma lapsepõlve. Sain samal ajal, kui Viktor Tsoi suri, jalgpalli mängides peatrauma ja olin nädal aega haiglas koomas, elulootust ei antud. Ma tulin sellest välja, aga see lõikas mingi perioodi elust ära. Mul polnud kontakti oma päris lapsepõlvega, eriti elades Tartus eestikeelses keskkonnas. Tõin Narvast ära oma vanad pildialbumid ja vaatasin neid nädal aega, see oli šokk. Nii ta tuligi kõik korraga. Tekkis „Prii lapse ilm“. Natuke müstiline ja utoopiline, aga lihtne. Kui seda muusikat üldse iseloomustada, siis minu jaoks on see vabaduse muusika.“

Loo kirjutamine on Pissarenkole intuitiivne protsess. Mingil hetkel tekib midagi, harmoonia- või meloodiajupp, mis tema peas ja kitarril vormub, kuni selle tekkinud loo võib proovi viia. Edasine on juba ühise mõttetöö ja vastastikuse usalduse vili. Tema bändis 11 aastat koos mänginud mehed on põlvkonna- ja koolivennad, see pole projekt, vaid bänd. Kaaslased võtsid liidri uue helikeele omaks, kuigi olid algul sellest pisut hämmingus. Tuli ju mängida pigem vähe kui palju. Võimalik, et nende pagas seadete loomisel tingibki tõiga, et post-rock termin geneeriliselt korrektses tähenduses ei kata lõpuni Pissarenko muusikat.

„Kui ma Tartusse kolisin, sain aru, et mul pole seal mitte midagi teha,“ liigub jutuajamine elulisematele teemadele. „Niisiis läksin Elleri-kooli ja lõin seal džässiosakonna, kus olin ­juhataja ja õpetasin kümme aastat. Endal pole õpetajapabereidki, võib-olla poleks tohtinud? Aga nüüd on juba hilja,“ lausub Pissarenko tõsise näoga, kuid selgelt eneseirooniliselt. Lisaks hakkas ta Tartus jazz’i-klubiõhtuid korraldama ning viimastel aastatel ka festivali.

INIMESE SÕBER: Oleg koos oma kassi Margooga. Foto: Anni Õnneleid

INIMESE SÕBER: Oleg koos oma kassi Margooga.
Foto: Anni Õnneleid

Paraku läks enamik loovat energiat kooli ja korraldamise alla, mistõttu tekkis sisemine konflikt. „Õpetad teisi, enda looming jääb tagaplaanile,“ kirjeldab muusik. „Kui mult ükskord küsiti, mitu uut laulu ma olen sel kuul kirjutanud, siis vastasin, et pole juba aasta aega kirjutanud. Ja jäin mõtlema, et kas tõesti, mis elu ma elan. Kas ma kardan? Mida ma kardan? Hakkasin otsuseid tegema. Esimene oli lõpetada õpetamine. Vastutust ja muret on vähem, pea pole koormatud õppekavade, koosolekute, praktikaplaanide ja muuga. Ei saa niimoodi luua, et ükspäev on argihullumaja, teine päev vaba, et võiks midagi luua, ja kolmas jälle kiire.“ Märgin vahele, et tema diskograafia on siiski regulaarselt täienenud. „Jah, aga need viis esimest lugu viimasel plaadil „Point“ on sellest ajast, kui ma Tartusse kolisin. ­Tegime nad ­uuteks koos bändiga. Algul olid need mõeldud keelpilliorkestrile, koorile ja orkestrile, aga ma loobusin sellest tookord, nad jäid sahtlisse. Nüüd oli õige aeg. Paar uut lugu kirjutasin ka nende viimase paari aastaga. Kriminaalne! Ei tohi niimoodi juhtuda!“

Me räägime veel palju. Muusikast, elust. Sellest, et ilma suurema ­meediakärata on Pissarenko populaarsus meie eesti ja vene publiku seas jõudnud tasemele, kus klubikontserdid on välja müüdud. Sellest, et Venemaal esinevad nad suurtes saalides. Sellest, et nüüd on aeg astuda ka Eestis see samm ning anda Nordeas senise karjääri suurim kontsert. Täispikk, hõlmab tema kolme viimast albumit. Aga kuidas see täpselt kõlab, see alles selgub. Töö käib.

Oleg Pissarenko kontsert Nordea kontserdimajas toimub neljapäeval, 17. märtsil.

Allikas: Eesti Ekspress

Pin It on Pinterest

TELLI OP MUSIC UUDISED OTSE E-POSTKASTI!

 

Liitu OP Music infolistiga, et saada värskeid uudiseid tulevaste kontsertide kohta. Samuti oled nii alati kursis eksklusiivsete sõbrapakkumiste ja eriteadaannetega.

Infokiri ilmub uudiste ja pakkumistega samas rütmis, kuid mitte tihedamini kui kaks korda kuus.

Aitäh! Olete edukalt tellinud OP Muusika uudised!