Kui ma 20 aastat tagasi Narvast lahkusin, oli see hoopis teine linn!

Olen pärit Narvast, Kreenholmi Manufaktuuri ja kooliharidusega seotud perest. Isa on 40 aastat töötanud ühes Narva koolis õpetajana, ema olnud Kreenholmis personaliosakonna juhataja, vanaema (ema ema) juhtis sealsamas üht vabrikut ja vanaisa oli manufaktuuri direktor, seda ajal, mil kokku töötas Kreenholmis ligi 11000 inimest.
Mu elu esimesed 18 aastat möödusid Narvas ja mul on selle linnaga tohutul hulgal väga erinevaid mälestusi, eriti aga just Kreenholmi linnaosaga – need uhked punastest teliistest majad, vabrikuhooned, vahtrapuude alleed…

Ma arvan miskipärast, et te tunnete mind rohkem tartlasena, sest just selles linnas olen ma oma viimased 12 aastat elanud ja ka täiskasvanuea (siiani) olulisemaid tegusid korda saatnud. Ei taha neid saavutusi siin artiklis loetleda, mitte selleks pole ma kirjutama hakkanud, kõik info on ju tänapäeval lihtsasti leitav. Mind pani kirjutama hoopis üks pikki aastaid küpsenud tunne, mis selle aasta maikuu esimesel nädalavahetusel muutus nii piisavalt tugevaks, et mitte kirjutada polnud enam võimalik. Seda tunnet võiks väljendada ühes veidi loosunglikus lauses – „Narva olgu Eesti empaatiapealinn!” Ma pole end poliitikaga sidunud ja loosungeid ei kirjuta ma püüdes mingit maailmavaadet kellelegi maha müüa. Selgitan allpool, miks ma just nii tunnen ja mida täpsemalt silmas pean.

Elame teadaolevalt ajaloo kiireimal ajal, mil muutused toimuvad kiiremini, kui nendega kohaneda jõutakse. Eestlased on läbi aegade pidanud kohanema erinevate võimudega, siis harjuma vaba olemisega, nüüd aga on maailm muutunud selliseks, et polegi enam nii lihtne mõista, kui suur meie vabadus tegelikult on ja mida see sõna tänasel päeval õieti tähendab.

Vabaduse üldiselt röövib ära hirm. Eestlane kardab näiteks immigrante ja ka tublimate liigset väljarännet, Putinit ja ka Brüsseli liigset võimu, panganduse krahhi ja ka liigset pangaorjust, kindlasti aga keele ja kultuuri hääbumist… ning selles pikas hirmutavate nähtuste reas on veel üks, millel on ühe ilusa linna nimi – Narva.

Olen aru saanud, et tunnet, mis „luurab” Narvaga seoses enamuse eestlaste alateadvuse süvakihtides, peab ausalt nimetama just hirmuks. Ei pea ilmselt pikalt seletama, miks, ning täpselt mille suhtes, aga selge on, et hirm võtab ära just vabaduse tunde, mis eestlastele (ja inimestele üldse) nii kallis ja oluline on!

Mida siis teha? Muuta olukorda eestlastele kergemaks, vabastada hirmust? Teha kõik Narva elanikud normaalseteks eestlasteks, integreerida nad kõik eesti ühiskonda nii, et tulemusena oleks keskmise narvaka lemmiknäitleja Jan Uuspõld, lemmiklaulja Vaiko Eplik, lemmikluuletaja Jaan Pehk ning eestikeelne Postimees saaks päevasündmuste usaldusväärseks allikaks? Aga miks see pole siiani õnnestunud ja kas üldse kunagi õnnestuda saaks?

“Mis neil narvakatel viga on?” küsis kord üks mu hea tuttav lauljanna, kes elab Tartus ja kelle laule teab enamus eestlasi peast. Ma jäin tookord veidi nõutult vahtima ja ei osanudki vist midagi normaalselt vastata, sest ei ole osanud selliseks küsimuseks valmis olla.
Kas narvakatel on tõesti „midagi viga”?

Mäletan üht episoodi, mis täna meenutades tundub veidi uskumatuna. Sõitsin bussiga Narvast Narva-Jõesuusse ja tagumise akna ääres seistes nägin, kuidas kaks eripõlvkondadest meest ajasid omavahel üsna tavalist isa-poja juttu. Üks lause tollest jutuajamisest jäi aga mulle siiani meelde. Isa ütles pojale midagi sellist: „Vaata, poeg, nüüd on asjad läinud nii, et hakkame elama Eesti Vabariigis.” Ei tea, kas mäletan seda lauset täpsena, aga see rabas mind tookord täiega, see oli minu kui narvakast puberteedi jaoks väga ootamatu ja pigem isegi arusaamatu.

Praegu ei vaja ammugi selgitamist, mida see lause 1991. aasta Eestis tähendas, kuid julgen väita, et midagi sellist võisid tajuda tolle aja paljud minu või noorema põlvkonna narvakad, kes polnud kunagi varem Eesti Vabariiki „oma südames salaja kaasas kandnud”, nagu nõukogude ajal elanud eestlaste kohta enamasti räägitakse. Arvan, et see oli ja on niivõrd põhjapanev erinevus tolle aja eestlaste ja venelaste sündmuste ning ajaloo tunnetuses, et selle jäljed ulatuvad tänasesse päeva ja kaugemalegi.

Tänane Narva on palju muutunud, tõesti palju, kuid kindlasti mitte veel piisavalt, et võiksime rahul olla. Ma kutsun siin artiklis kõiki meid empaatiale ja näen, et just Narvas võib empaatiline olla väga raske. Raske on narvakatel lõpuni mõista eestlaste enda keele ja kultuuri kaitsehoiakust lähtuvat teatud võõristavat suhtumist koos kõikide ajaloo lähimälu traumade ja ülekohtu faktidega. Ja raske on ka eestlastel lõpuni mõista narvakate keerukat psüholoogilist tausta koos kõikide solvumistega riigi suhtes, mahajäätud oleku tunde ja ühiskondliku hoiaku tunnetamisega, mis venelaste enda kultuuri mahasalgamist vaikimisi eelistab. Nende minu väidete ja enesetunde kirjeldustega võib vabalt ka mitte nõustuda, aga ma kirjutasin need siin puhtalt enda tähelepanekutele toetudes ja mitte pelgalt kellegi targema sõnu korrates.

Olen jõudnud oma artikliga punkti, kus pean pakkuma lahenduse või vähemalt viitama selle võimalikkusele. Jah, ma tõesti kutsun kõiki empaatiale! Eestlased, minge Narva ja suhelge kohalikega avatud südamega! Narvakad, ärge võõristage eestlasi, võtke neid külalislahkelt vastu, andes empaatiliselt mõista, et see linn on eestlaste kodumaa üks osa. Nii see ajalugu kord pöördunud on, meilt pole keegi ju küsinud, kas me sellisesse suppi just oleme tahtnud sattuda, kas oleme tahtnud neid oleviku ja mineviku dilemmasid lõputult lahendada. Aga siin me oleme ja teisiti meist ju keegi ei saa, sest põgenemine või allaandmine ei lahenda olukorda. Jääb vaid vajutada empaatiale gaas põhja ja eelarvamustele täispidur peale ning suhelda, teada saada, tutvuda, sõbruneda, armuda, vaielda, meenutada, unistada koos tuleviku Eestist – tartlased, tallinlased, pärnukad, võrukad, mulgid, narvakad ja kõik teised, kes me sellele väikesele maatükile koos oleme elama sattunud! Pöörame linna nõrkuse tugevuseks – sellest võidame kõik! Narva olgu Eesti empaatiapealinn.

 

Oleg Pissarenko
11.05.2017

*Avaldatud ka: Postimees

TELLI OP MUSIC UUDISED OTSE E-POSTKASTI!

 

Liitu OP Music infolistiga, et saada värskeid uudiseid tulevaste kontsertide kohta. Samuti oled nii alati kursis eksklusiivsete sõbrapakkumiste ja eriteadaannetega.

Infokiri ilmub uudiste ja pakkumistega samas rütmis, kuid mitte tihedamini kui kaks korda kuus.

Aitäh! Olete edukalt tellinud OP Muusika uudised!

Pin It on Pinterest