Meediakajastus: Kaunilt kitarriga
Kitarrist Oleg Pissarenko viies sooloplaat kaheksa aasta jooksul. Pissarenkot karakteriseerib truudus oma instrumendile (ta mängib ainult akustilist kitarri) ja talle omasele väljenduslaadile (iseloomujoonteks intiimsus, sisekaemuslikkus ja teatud romantiline «maalilisus»). Meie multiinstrumentalistide ja polüstilistide ajastul on selline heas mõttes anakronism isegi tore. Siiski on Pissarenkol õigus, kui ta ütleb, et tahtis teha (ja tegigi) teistmoodi plaadi. «Prii lapse ilm» erineb selle poolest, et on kitarristi esimene live-album. Sestap on ta spontaansem ja lahedama minekuga, kuigi kõlavahekordade ja dramaturgia mõttes mitte nii viimistletud kui eelkäijad. Pissarenko omalooming paigutuks nagu džässimaastikule, samas puuduvad sel mitmed džässile igi omased jooned. Kuid tühja määratlustest, igatahes sisaldab plaat kaunist, dünaamilist kuulamismuusikat.
Joosep Sang (12.09.2009, Postimees)
